sünd ja surm

 Kogedes hetkel Ime, ühte neist, milleks naine on siia maailma loodud. Teise inimese loomine enese sees...

Esiteks see loomulikult, kui sürreaalne see kõik tundub ja, kui uskumatu - minu keha loob teise keha, närvisüsteemi, aju, selgroo, jalad, käed. Milliseid seoseid minus tekib inimese eluga, me sünnime siia olles kõik loodud, kellegi kehas. Kõik see, mida ma tunnen, kus olen mina iseendaga, kus on minu närvisüsteem, minu seisund, see kandub edasi teisele inimesele. Mingi puzzle saab kuidagi kokku pandud, miskid tükid, mis olid puudu loost, leiavad omale koha ning the big puzzle of life is suddenly hole - suddenly Everything makes sense.

Kuidas me sünnime siia maailma, kogema, hingedena

Mingisugune lein tuleb üles, see on lahtilaskmine illusioonist, Iseendast ja oma loost, mida ma arvasin ennast olevat. Kõik, mis on tühine ja ei oma mõtet lihtsalt pudeneb küljest - ja see on valus, sest selle ma ju lõin enesele, et siin maailmas olla, et olla väärtuslik, kelle silmis? Teiste. Kõige välise silmis. Aga mitte Iseenda silmis. Pidev ambitsioon ikka ja jälle kuhugi jõuda, ikka edasi pürgida, kuhu? Rabeleda, joosta, hullult püüda, et ikka ma olen keegi. See kõik tundub hetkel täiesti tühine, sellel puudub mõte.

Armastus nii enese, kui ka teiste elusolendite vastu tundub hetkel väärtuslikum, kui kunagi varem. Hoolimine, kaastunne, sügav ja puudutav kohalolu, austus iga hinge loo vastu, kes on siia maailma tulnud kogema ja elama. Vahet pole, kuidas ta on siis elanud.

Sest me kõik sünnime siia oma looga, mis on ammu enne meid paika pandud ja me sureme...

See kõik muu vahepealne on lihtsalt mäng. Ja lihtsus on kõige võti...